Kommenteeri

Väärtuslik lehtkapsas

Lehtkapsas on veel paljudel avastamata väärtuslik köögivili.

Ing. keeles - Kale

Lad. keeles - Brassica oleracea

Eestis tuntakse lehtkapsast veel vähe, kuid mida aeg edasi, seda rohkem on neid inimesi, kes avastavad lehtkapsa väärtuslikud omadused ja lisavad seda oma igapäevamenüüsse.

Mina avastasin lehtkapsa kuskil kuus aastat tagasi ja pean seda kuldaväärt roheliseks köögiviljaks. Olen kasvatanud nelja sorti lehtkapsast – siledalehelist-, punakasvioletset- ja  käharalehelisi rohelisi sorte.  Lehtkapsas sobib hästi ka lillepeenrasse, sest käharad sordid on väga dekoratiivsed.

 Eelmisel aastal katsetasin esimest korda talikülvi ja puistasin lehtkapsaseemned plastämbrikesse pandud mulda juba märtsikuus. Maja päiksepoolsel küljel õues taimekesed tärkasid ja maikuus peenrasse ümber istutades talusid vapralt öökülmasid.

Lehtkapsa kasvatamise suur pluss ongi see, et temaga erilist vaeva pole, sest ta kasvab jõudsalt, eriti kui põllurammu ka anda. Kui siis sügisel ühel hetkel hakkavad kapsaussid tema kallal maiustama, siis oleks hea taimi raputada või ussikesed ära korjata, muud muret pole. Kuna lehtkapsas kasvab kiiresti väga suureks, olen igal sügisel hädas, et ei jõua kõiki taimi ära tarvitada.

Kui sügisel esimesed öökülmad on kõik teised taimed ära võtnud, siis lehtkapsas on ainuke, mida saab veel värskelt toiduks tarvitada. Ise korjasin viimased lehekesed toiduks selle aasta jaanuari alguses. Väike külm talle liiga ei tee, pigem maitse isegi paraneb suhkrusisalduse suurenemise tõttu. Kel on oma aed, võib sügisel lehtkapsa rahulikult peenra peale jätta, sest õues säilib ta kõige paremini. Aga lehtkapsas säilib ka kilesse pakituna külmkapis kuni 3 nädalat, samuti sobib sügavkülmutamiseks.

Lehtkapsast peetakse üheks vanemaks, tõenäoliselt isegi päris esimeseks kultuurtaimena kasvatatud kapsaliigiks. Lehtkapsa tõid Kesk- ja Lääne-Euroopasse roomlased oma vallutusretkedel. Euroopast levis taim ka Ameerikasse, kus seda tänapäevalgi ulatuslikult kasvatatakse ja tarbitakse. Lehtkapsa kasvatajaid ja sööjaid on kõige enam Suurbritannias, Skandinaavia riikides, Madalmaades, Saksamaal ja Itaalias.

Kui mu tütre Brasiillasest töökaaslane käis meil külas, siis tema jaoks ei olnud lehtkapsas midagi uut, sest tema kodumaal on see täiesti tavaline köögivili.

Lehtkapsas on väga väärtuslik köögivili, kuna sisaldab rohkelt mineraalaineid: kaaliumi, rauda, kaltsiumi, fosforit, magneesiumi, natuke rauda, tsinki, mangaani, vaske ja seleeni, A, E, C, K ja B-grupi vitamiine, folaate, kiudaineid, beetakaroteeni, luteiini ja zeaksantiini ja klorofülli.

Kõik need mineraalained, vitamiinid, antioksüdandid ja kiudained on meile väga kasulikud ja vajalikud.

Ettevaatlikud selle tarbimisel peavad olema aga inimesed, kes tarvitavad verevedeldajaid, sest rohke vitamiin K sisaldus takistab vere hüübimist.

Kui lehtkapsas otse suhu pista, siis eriline maitseelamus ta kahjuks pole. Tänu rohkele mineraalainete sisaldusele on maitse isegi pisut mõrkjas ja hamba all natuke puine.

Mida siis lehtkapsaga peale hakata ja kuidas seda toiduks tarvitada?

Tutvust lehtkapsaga võiks alustada krõpsude tegemisest. Selleks tuleb eemaldada leherootsud ja lehed rebida parajateks tükikesteks, panna need suurde kaussi, piserdada peale natuke kvaliteetset oliiviõli ja himaalaja soola. Seejärel mudida kätega, et kõik lehed õli ja soolaga kokku saaksid ja seejärel tuleb need laotada ahjuplaadile. Kõige tervislikumad krõpsud tulevad toidukuivatis tehes, kuid ka ahjus saab neid teha. Mida madalam temperatuur on, seda rohkem vitamiine säilib.

Lehtkapsas sobib väga hästi ka toormahlade koostisesse. Ise teen sügiseti värskeid mahlu, mille sisse panen porgandit, õuna, peeti, sellerit, jupike ingverit ja alati ka paar lehtkapsalehte. Just rohelised mahlad on need, mida soovitan kõigil oma menüüsse lisada, eriti sügisel, kui koduaedades valmivad meie enda puu- ja köögiviljad.

Lehtkapsas sobib hästi ka salatipõhjaks. Selleks valan pannile natuke oliiviõli, lisan esmalt purustatud küüslaugud ja siis lehtkapsatükikesed, natuke soola ja kuumutan pannil umbes paar minutit, kuni lehed natuke kokku vajuvad. Seejärel tõstan kuumutatud lehtkapsad kaussi, lisan tomatit, kurki, paprikat, punast sibulat, oliiviõli, himaalaja soola, sidrunimahla, kurkumit, musta pipart, oliive, avokaadot, erinevaid ube. Vahel lisan ka krevette ja kala-või liha. Kui siis kõrvale süüa veel tükk leiba, saab sellisest salatist kõhu täiesti täis. Pannil kergelt kuumutatud lehtkapsa maitsega sobib väga hästi ka riivitud parmesanijuust. Taimetoitlastel soovitan kergelt kuumutatud lehtkapsale puistata purustatud pähkleid ja seemneid.

Lehtkapsast saab lisada peaaegu kõikidesse roogadesse, sest ta sobib igale poole: smuutisse, omletti, suppi, wokirooga, ühepajatoitu, pastarooga, isegi pesto sisse. Rohke klorofüllisisalduse tõttu ei kaota ta kunagi oma värvi, vaid on ka kuumutades tumeroheline.

Soovitan kõigil, kel selleks võimalus ja kes pole veel lehtkapsast kasvatanud, sel suvel seda kindlasti teha!

Ülle Tammesalu

 

 


Lisa kommentaar

Email again: